Talurahva elu

Maarahvast

Sissejuhatus

17.sajandil elas Eestis mall umbes 95% elanikest. Nende hulgas olid suures ülekaalus talupojad ,ehkki maal elas ka teisi inimesi,nagu mõisnikud,mõisavalitsejad,maakäsitöölised ja pastorid.Rahvaarv kõikus varauusaja jooksul kõvasti. Aastal 1640 oli Eestis umbes 130,000 inimest,aastaks 1695 oli rahvaarv 350,000-le tõusnud,kuid pärast rasket näljahäda ja Põhjasõda langes populatsioon umbes 170,000-le,kuid aastal 1800 elas Eesti alal juba umbes pool miljonit inimest. Sõdade ajajärgul oli Eestis sisseränne suur,eriti Soomest. 1620. aastatel moodustasid soomlased Eestis kuni 20% elanikkonnast.
Eesti talurahvas elas teiste Euroopa maadega võrreldes silmatorkavalt vaeselt,mis ei jäänud märkamata väliskülalistele. Siinset eluolu kirjeldas põhjalikult Adam Olearius: ,,Tänapäevalgi on alles nende järeltulijaid,kes ei valda linnu ega külasid,vaid on orjad ja pärisorjad ja maa-aadli ja linnakodanike teenistuses. Enamik on vaesed inimesed, neil pole palju enamat kui see,mis neil seljas ja ümber on ja suhu pistetakse''