REFLEKSIOON

Refleksiooni defineeritakse kui aktiivset teadvustatud indiviidi tegevuse või tegevuse aluseks olevate väärtuste, uskumuste või arusaamade isiklikku või toetatud analüüsiprotsessi, mille tulemusel toimub indiviidi seni kasutatud lahenduste, strateegiate ja toimimise muutmine või säilitamine tuleviku arengut silmas pidades, kujunevad uued teadmised, toimub õppimine ja käitumise muutumine (Lepp, 2009).
Big image

Refleksiooni aspektid:

Teadvustatus ja analüüs

Refleksiooniprotsessi iseloomustades tuuakse välja, et see on aktiivse mõtlemise tulemusel toimuv probleemi lahendamisele suunatud teadvustatud (või ka teadvustamata) analüüsiv mõtlemine oma mõtlemise ja käitumise üle (Reid (1993).

Kogemus ja õppimine

Refleksioon on seotud konkreetsete situatsioonide või kogemustega. Refleksiooni käigus käsitleb reflekteerija teadlikult oma kogemust või tegevuse põhimõtteid. Tulemuseks on uus käsitlus ja kvalitatiivselt erinev arusaam käsitletavast.

Kogetud situatsiooni lahtimõtestamise ja metakognitiivse analüüsi tulemusena teadvustatakse muutumisvajadust, vastavalt tehtud järeldustele muutub situatsiooni tõlgendus, kogemus hinnatakse ümber ja kujundatakse kvalitatiivselt uued teadmised, seega toimub õppimine.

Refleksioon praktilise kogemuse kirjeldamise, analüüsi ja hindamise protsess, mille eesmärgiks on õppimine kogemusest (Stein, 2000; Wetzstein & Hacker, 2004).

Sotsiaalsus ja distantseerumine

Igasugune refleksiooniprotsess on mõjutatud sotsiaalsest ümbrusest ja subjekti suhetest sotsiaalse ümbrusega. Sügava ja tulemusliku refleksiooniprotsessi käigus peab inimene suutma analüüsida probleemi sotsiaalses kontekstis ja kõrvalseisja perspektiivist (Kuusik, 2005).

Suunatus tulevikku

Refleksiooni eesmärgiks on analüüsi käigus muuta seni kasutatud probleemseid strateegiaid ja toimimismustreid kvalitatiivselt paremini toimivateks, tuleviku arengut silmas pidades.

Eestikeelses kirjanduses ja omavahelises suhtluses kasutavad õpetajad refleksiooni väljendamiseks sageli sõna eneseanalüüs. Piir refleksiooni ja eneseanalüüsi vahel on kirjanduses ja praktikas ebaselge. Eneseanalüüs tähendab samuti enda jälgimist ja hindamist, oskust olla oma tegevustes kõrvaltvaataja rollis ning kohandada oma tegevust vastavalt analüüsile. Samas ei pruugi eneseanalüüs viia tegevuse muutuse ja õppimiseni.

Refleksioonil ja eneseanalüüsil on suur ühisosa, aga need ei ole sünonüümid. Eneseanalüüsi võib vaadelda refleksiooniprotsessi olulise algfaasina. Ajalise surve tõttu reflekteerivad õpetajad sageli juhuslikult ning kiire lahendus pakutakse välja enne, kui on probleemi olemusest täielikult aru saadud.

Selleks, et paremini mõista, kuidas reflekteerimine peaks toimuma, millistele küsimustele peaks vastuseid otsima, tutvustatakse järgnevalt kaht refleksiooniskeemi: Gibbsi refleksiooniringi ja Korthageni ALACT mudelit koos „sibula“ mudeliga.

Sageli kiputakse oma tegevusele/kogemusele tagasi vaatama pealiskaudselt, kiirustades, mida ei saa pidada piisavaks. Pole oluline, milline refleksioonimudel valida, vaid on oluline, et õpetajad teadvustaksid reflekteerimise olulisust ja harjuksid reflekteerima teadlikult ja põhjalikult, läbides kõiki vajalikke etappe.

Kokkuvõte on koostatud Liina Lepp’a (2009) magistritöö põhjal, teemal „Refleksiooni olemus ja õpetajate teadlikkus refleksiooniprotsessis”.


Reflection in Learning: A Basic Introduction