Reflektsioon
Mis? Kuidas? Miks? Kuidas edasi?
Mis on reflektsioon?
Mõiste refleksioon tuleneb ladina keelest, kus sõna reflectere tähendab akent, tagasipööramist, tagasipeegeldamist. Refleksioon on üheks võtmeteguriks õppimise ja õpetaja professionaalse arengu juures. See on enesepeegeldus, mis aitab õpetajal saada teadlikumaks oma tegevuse tagamaadest. Refleksiooni kaudu muudetakse teadvustamata teadmine teadlikuks, see aitab õpetajal analüüsida oma käitumise põhjusi ja paremini mõista oma professionaalset tegevust ning seda laiendada (Hoekstra & Kort- hagen, 2011, Marcos et al, 2009).
Kuidas reflekteerida?
Refleksiooniprotsessi aluseks sobib erinevat tüüpi dokumentat- sioon. Õpetaja võiks pidevalt teha tähelepanekuid oma töö kohta. Dokumentatsioon, kirjeldus, märkmete tegemine on heaks aluseks refleksiooniks ja annab ülevaate oma tööst perspektiivis. Dokumentatsioonivormiks sobib näiteks:
- tunnianalüüs,
- tundide või juhtumitekirjeldused,
- õpipäevikõpetajamärkmetega,
- õpilastekunstiteostekogu,
- tagasisideküsimustikud,
- videolindistus,
- pildid,skeemid,märkmed.
Dokumentatsioonile järgnev refleksioon on isiklik protsess, mis võib viia muutusteni nii professionaalses kui isiklikus arengus. Selle juures võib toeks olla abistavad küsimused või mõni refleksioonimudel. Allpool on toodud mõned näited, kuidas dokumentatsiooni ja ene- sepeegeldust võib struktureerida.
Reflekteerimisprotsessis liigutakse nähtavamast sügavamale. Esi- mesi tasandeid, mille käigus analüüsitakse õpetamissituatsioo- nis kerkivaid valikuid ja tehakse otsuseid, nimetatakse kriitiliseks uurimiseks (Skorobogatov, 2009). Need aitavad parendada oma tööd, struktuuri luua ja ülevaadet anda nii endale kui teistele. Kolmas tasand, enesereflektsioon, aitab vaadata sügavamale en- dasse. See hõlmab isiklike väärtuste ja uskumuste analüüsi, selles tulevad ilmsiks põhilised printsiibid ja arusaamad, mida analüüsi- takse, esitatakse nende kohta küsimusi ning võimalik, et neid ka muudetakse (Löfström, 2008). Sügavama enesepeegelduse siht on professionaalne ja isiksuslik areng, see eeldab aega, valmisolekut ja ausust enda suhtes. Sügavam enesepeegeldus tasub ette võtta, kui seistakse mingi pikajalise probleemi ees, ollakse läbi tegemas muutus või soovitakse oma tööpraktikat arendada. Kriitilist uuri- mist ja eneserefleksiooni koos võetakse kokku terminiga kriitiline refleksioon (Skorobogatov, 2009).
Miks reflekteerida?
Tundide analüüs ja enese tegevuse peegeldamine on loomulik osa õpetaja tööst. Refleksioon aitab tagasi vaadata – analüüsida tundi, enda tegevust, leida põhjusi käitumisele. Samuti on see toeks enda professionaalsel määratlusel ja sihtide seadmisel. Enamasti analüü- sivad õpetajad oma tööd nö jooksvalt – pärast tundi mõeldakse läbi, mis õnnestus, mis oleks võinud paremini minna, millised olid probleemid. Tihtipeale jääb aga tunni ja enese käitumise analüüs muljete tasandile või analüüsitakse vaid tegevust, sügavamat ene- sepeegeldust ei toimu, kas seetõttu, et ei leita aega või kogemuse puudumisel.
Soovituslik eneseanalüüsivorm
Õppeprotsessijärgne eneseanalüüs õpetaja professionaalse arengu toetajana – endast lähtuv:
Endast lähtuv:
-
- Minu enesetunne pärast tundi: tähelepanekud, tunded, mõtted?
-
- Millega jäin tunnis rahule, mis läks hästi? Mida selleks tegin? (Teen seda veel!)
-
- Millega ei jäänud rahule? Mis olid põhjused, et ei läinud hästi? Mida ja kuidas teen edaspidi
teisiti?
-
- Mis tingib minu praegused suhted õpilastega (kuidas olen andnud põhjust sellisteks suheteks;
mis veel mõjutab?)
-
- Mille põhjal tegin otsuse enda eesmärkide täitumise/mitte täitumise kohta selles tunnis?
-
- Mida õpetajana vajan? Kuidas selle saavutan?
Tunnianalüüsist eneserefleksioonini koolipraktika pärast.
Refleksiooni esimene etapp võib olla tunnianalüüs. Seda võiks teha regulaarselt, analüüsides tunde erinevatest aspektidest. Tunniana- lüüs aitab korrastada oma tööd, leida kitsaskohti ja aitab mõel- da, kuidas tööd parandada.