Talurahvas Rootsi ajal
Talurahva haridus, pärisorjuse ülistamine ja reduktsioon
Haridus
Gustaf II Adolf pidas tähtsaks hariduselu edendamist. Tartusse rajati ülikool. Sajandi lõpul tegutses talurahva harimise alal Bengt Gottfreid Forselius.
Hakati kujundama tugevat vabatalupoegkonda.
Seetõttu kutsuti seda aega ka kui "vana hea Rootsi aeg". Pärisorjuse kaotamisi aga takistas näljahäda (1695-1697), Karl XI ning Põhjasõda. Valitseja tahtmisele pärisorjus kaotada olid vastu nii rüütelkonnad kui ka Rootsi aristokraadid, kes lootsid oma maadest pärisorjadega rohkem tulu teenida.
17. sajandi jooksul kinnistus pärisorjus siinsetel aladel kindlamalt, kuid sajandi lõpul paranes kroonumõisates talupoegade olukord.
Mõisasid hakati riigistama
Reduktsiooniga tekkisid kroonumõisad, kus talupoegade koormus muutus võrreldes eramõisatega väiksemaks. Määrati koormiste ülempiir, mõisa rentnikel keelati omavoliliselt talupoegi koormata, piirati kodukariõigust (ihunuhtlust). Rootsi ajal ulatus ränk teotöö 6 tööpäevani nädalas.