Talurahva elu
Suur näljahäda 1695-1697
Näljahäda
Aastatel 1695-1697 toimus Eesti-ja Liivimaal Rootsi ajal üks kõige rängemaid näljahädasid. Viljaikaldus tabas Eestit juba aastail 1694, sest ilm oli ebasoodne ning terve suve sadas külma vihma, mille pärast oli heina tegemine võimatu. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivili hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma, mis tähendab, et ikaldus oli veel suurem kui eelneval aastal. 1696. aastal hakkasid inimesed nälga surema ning paljud lahkusid kodudest, et süüa otsida. Suure nälja tõttu söödi kõike: õlgi, puukoort, sõnnikut. Isegi linna minek ei aidanud, sest ka seal oli toidupuudus.
Aastal 1696 lubab Liivimaa Kuberner Erik Soop Tartu sõjaväe moonalaost laenata 700 tündrit vilja. Linnades tehti kõik, et paarsada inimest saaks süüa. Kuigi oli linnades palju ihnuskoisid, kes aitasid liigkasuvõtisega toidupuudust suurendada, leidus küllalt eraisikuid, kes tegid kõik, et teised saaks süüa. Vilja veeti ka Eestist Rootsi ja Soome, sest seal oli toidupuudus suurem. 1697. aasta kevadel, kui näljahäda oli läbi saanud leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Arvatakse, et suri umbes 70000 – 75000 inimest, neist kõige rohkem oli orbusid ja vanureid.
Aastal 1696 lubab Liivimaa Kuberner Erik Soop Tartu sõjaväe moonalaost laenata 700 tündrit vilja. Linnades tehti kõik, et paarsada inimest saaks süüa. Kuigi oli linnades palju ihnuskoisid, kes aitasid liigkasuvõtisega toidupuudust suurendada, leidus küllalt eraisikuid, kes tegid kõik, et teised saaks süüa. Vilja veeti ka Eestist Rootsi ja Soome, sest seal oli toidupuudus suurem. 1697. aasta kevadel, kui näljahäda oli läbi saanud leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Arvatakse, et suri umbes 70000 – 75000 inimest, neist kõige rohkem oli orbusid ja vanureid.