Kirjandus

20.sajandi kirjandus

Üldiselt 20.saj kirjandusest

20.sajandil oli maailm, kaasaarvatud Eesti, pidevas muutumises. Toimusid nii sõjad kui ka võimuvahetused ja ei puudunud ka tragöödiad, nagu küüditamine. Kõik need sündmused jätsid oma jälje ka meie Eesti kirjandusele. Eesti kirjanike liit loodi 1922. aastal. 20.sajandi kirjanduse võib jagada, laias laastus, kaheks: modernism ja post-modernism. Need omakorda jagunesid erinevateks mööduvateks vooludeks. Modernismi, mis valitses 20.sajandi alguspoolel, tunnusteks on väljamõeldised, teostes puudub klassikaline kompositsioon, ajavool on teostes segamini, kohati leiab lõpetamata ja selgusetuid lauseid ja kasutati ka palju nn ''teadvuse voolu''. Post-modernismi, mis valitses 20.sajandi lõpu poole, tunnusteks on võõrandumine, pinnapealsus, eksperimenteerimine, tehnoloogia, elulähedus ja samuti teadvuse vool. Mõlemas kirjandusvoolus oli kasutusel mõiste ''intertekstuaalsus'', mis sisuliselt tähedab mitme teksti omavahelist liitmist/segamist. Eesti modernismi ehedaks näiteks loetakse Mati Unti, kelle teoseid iseloomustab teadvuse vool.

Pagulaskirjandus

1944.aastal jõudis kommunistlik režiim Punaarmee pealetungina teistkordselt Eesti territooriumile. See tõi kaasa massilise põgenemise lääne suunas. Selle tagajärjel tekkisid mitmetes lääneriikides, eelkõige Rootsis, Kanadas ja USAs, märkimisväärsed eestlaste kogukonnad. Eestist lahkujate hulgas oli ka palju kirjanikke ning see jättis meie kirjnduslukku väga tugeva jälje. Seda jälge nimetataksegi eesti kirjakultuuris pagulaskirjanduseks. Sisuliselt oli pagulaskirjandus kirjandus, milles räägiti oma kodumaalt lahkumisega seonduvatest emotsioonidest, kogemustest, igatsusest ja raskustest. Kutsutakse seda ajastut ka nö ''kohvrite ajaks''. Tuntuim Eesti pagulaskirjanik on Karl Ristikivi (1912-1977).

Nõukogude Eesti kirjandus

Nõukogude Eesti kirjandus on Eesti kirjadus, mis on loodud Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal, 1940.a kuni ligikaudu 1990. aastani. Nõukogude kirjanduse ainus lubatav kunstivool oli sotsialistlik realism. Samas ei tähenda see, et 1940. aastaist 1980. aastate lõpuni olnuks kogu Eestis loodud kirjandus sisult ja vormilt ühesugune. Nõukogude Eesti kirjandusele on iseloomulikud tihedad suhted riikliku kontrolli, tsensuuri ja ametlike tunnustus- ning karistusmehhanismidega. Mitu nõukogude eesti kirjaikku- näiteks Juhan Smuul- on täitnud rolle Eesti NSV ametlikes võimustruktuurides. Näiteks võib tuua Juhan Smuuli teose ''Poeem Stalinile''. Üleüldiselt olid kirjanduses põhiteemadeks läänemaailma pahelisus; sotsialismi ülistus; sõda ja teiste režiimide mustamine.

''Sulaaeg''

Eestis hakati avaldama modernistliku lääne kirjandust. Sulaaeg oli periood, mis algas Nõukogude Liidus pärast seda, kui Stalini isikukultus paljastati. See oli hetk, mil tsensuur vähenes. Sulaajal pöörati tähelepanu vajadusele arendada Nõukogude liidus põllumajandust, elamuehitust, kergetööstust ja tarbimissfääri. Selleks otsiti uusi viise ja meetodeid, mille kasutuselevõtus aga ilmnes märgataval määral ebakindlust. Eesti kirjanduses hakati kirjutama nö ''ridade vahele'', sõnumeid kodeerima. Näiteks võib tuua akristihhoni, mis on omamoodi salasõnumiga poeem. Tekkis nn ''kassettipõlvkond''. See koosnes luuletajatest, kelle väikeses formaadis kogumikud meenutasid kassette.

Erinevad kirjanduslikud rühmitused

Arbujad- Luuletajate grupeering (B. Alver, H. Talvik, U. Massing)

Noor- Eesti- Kirjanduslikrühmitus, tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena (G.Suits, F. Tuglas, J. Aavik)

Siuru- Muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele tähelepanu. Jätkas Noor-Eesti traditsioone (A. Gailit, M. Under, A. Adson)