Talurahva elu

Mihkel Org

Pärustalupojad

Pärustalupoeg - pärisorine talupoeg


Pärisorjus ehk pärisorjuslik sõltuvus on isiku kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalid politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus.

Eluase

Pärustalupojad elasid rehielamutes, mille südameks oli köetav rehetuba, mis talvisel ajal pidi mahutama kogu suure pere oma tööde ja tegemistega, sügisesel koristusperioodil aga muutuma viljakuivatusruumiks. Rehetoale olid iseloomulikud umbes kahe meetri kõrgusel asetsevad liigutatavad viljakuivatusparred.

Tegevusalad

Pärustalupoeg pidi tegema mõisale teotööd ja tasuma loonusrenti (andma ära osa talu toodangust). Eriti raske oli teokohustus, mis keskmise talu puhul ulatus Rootsi ajal 6 tööpäevani nädalas. Et pere jõuaks ka talumaid harida, tuli palgata sulaseid ja teenijatüdrukuid.

Talgud

Kuna lühikese suve tõttu kasvas töö lõikusajal üle pea, siis oli nendel, kelle põllud suuremad, kombeks kutsuda kokku hea hulk oma naabreid, kelle abil koristati põld ühe korraga puhtaks ja pakuti sinastele õhtul selle eest hüva pidusööki. Sellist käitumist kutsuti talguteks.

Pulmatraditsioonid

Eesti rahvakunstis on märkimisväärne koht vastavalt omaaegsetele tavadele pulmadeks valmistatud esemetel. Kestsid ju pulmad veel möödunud sajandil mitu päeva ning olid seotud sajandite jooksul välja kujunenud tavadega. Nende kommete kohaselt tuli pruudil oma uutele sugulastele jagada mitmesuguseid kingitusi, veimi, mis pidid olema võimalikult nägusad. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Eriti hoogu läks veimede valmistamine enne pulmi, kosjade ja pulmade vahelisel perioodil. Traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.