Refleksioon

ehk peegeldus

Mis on refleksioon?

Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on refleksioon peegeldus, omaenda mõtete ning elamuste analüüs ja enesevaatlus.

See on seest poolt juhitud õppimine, mille kaudu püüab inimene mõtestada oma kogemusi ja õppida, otsides sobivamaid lahendusi uuel moel käitumiseks. Me võime kirjeldada refleksiooni kui protsesi, mis kirjeldab mõtlemist oma mõtlemise ja käitumise üle.

Refleksioon kui õppimine

Refleksioon on õppimise protsess, mille käigus analüüsitakse ja mõtestatakse oma tegevust ning tehakse järeldusi. Koos selle protsessiga teadvustatakse muutumisvajadust ning võetakse ette samme, et midagi meie igapäevases tegevuses muutuks. Igapäevaelus on refleksioon eelkõige probleemi lahendamine, mille käigus muudetakse käitumist ja võetakse kasutusele uued strateegiad. Õpetaja professionaalne areng on elukestev protsess ning õpetajakutse loomuse tõttu on äärmiselt oluline end pidevalt täiendada ja õppida. Reflekteerimine aitab õpetajal pidevalt jälgida, hinnata, analüüsida ja parandada oma tegevust, kuid selleks peab ta enda tegevust pidevalt analüüsima ja hindama. Seega on oluline, et õpetaja reflekteeriks oma tegevust järjepidevalt

Mida reflekteerida?

Reflekteerida võib toiminguid, mis on õpetaja jaoks aktuaalsed (mida tegin, miks tegin, kuidas läks) ja ka protsesse, mis vajavad muutmist. Näiteks kuidas õnnestub minul õpetajana kujundada õpilaste suhtluspädevust, ettevõtlikkust või koostöövalmidust. Lisaks õpilaste arengust lähtuvale eneseanalüüsile võib õpetaja oskus reflekteerida olla aluseks tema professionaalsuse hindamisele, arenguvajaduste selgitamisele ja edaspidiste tegevuste plaanimisele.

Kuidas reflekteerida?

Esimene etapp on kirjeldamine: mida tegin?

Teine etapp on hindamine: kuidas läks?

Kolmas etapp on põhjendamine: miks nii läks?

Neljas etapp on tähenduse loomine: mida sellest õppisin?

Viimane on edasise tegevuse kavandamine: mida teen järgmine kord teisiti?

Tavapraktikas läbime tavaliselt 2–3 etappi, kurvastame ebaõnnestumiste üle ja jätame edusammude üle rõõmustamata. Põhjuste otsimine aga eeldab oluliselt rohkem aega ja teadmisi. Mõtisklemist valitud meetodite üle - kas minu valitud tee oli õige? Vahel ka kõrvaltvaataja abi, sest inimene ise ei suuda adekvaatselt olukorda hinnata ja märkamata võivad jääda olulised mõjurid.

Refleksioon võõrkeeleõpetaja töövahendina

Kutsestandardis on õpetaja kutseoskusi kirjeldatud kaheksas valdkonnas nagu näiteks: õppetöö planeerimine ja juhtimine, õpikeskkonna kujundamine, õppimise juhendamine ning õppija arengu ja õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine. Olulised on ka oskused, mis on vajalikud kõigile, kes töötavad inimestega: suhtlemine, koostöö ja motiveerimine. Ilma nende oskusteta on raske minna üle õpiku-, sõnavara- ja keelestruktuuride põhiselt õppelt osaoskuste põhisele õppele ja toetada üldpädevuste kujunemist.

Miks on refleksioonioskus vajalik?

Õpetajal on pea võimatu õpetada õpilasi oma tööd analüüsima, kui ta ise ei oska analüüsida õppija arengut, õppeprotsessi ja ka iseenda tööd. Õppimise kavandamine ja juhtimine sisaldab erinevaid oskusi, näiteks seada mõõdetavaid eesmärke, koostada tegevuskavu, planeerida diferentseeritud õpet jne. Juhtimisoskusest on õpetajatöös saanud üks kesksemaid oskusi, sest klassipõhimõttel õpetamine tähendab 10–20-liikmeliste rühmade juhtimist ning selleks on vaja arendada konkreetseid oskusi. Õpetaja peab tundma grupiprotsesse ja oskama neid juhtida. Üks suuremaid väljakutseid igale õpetajale on motivatsiooni toetamine, selleks peab tundma õpilaste ealisi iseärasusi, erinevaid õpistiile ja –strateegiad ning õpilaste enesehindamise toetamise võtteid .