Antiikkirjandus
Vana-Kreeka
Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Vana-Kreeka jaguneb perioodiliselt viieks: Kreeta-Mükeene periood, tume ajajärk, tsivilisatsiooni uus tõus, klassikaline ajajärk, hellenismiperiood. Vana-Kreeka riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias.
Vana-Kreeka teater
Teater sai alguse Dionysose (veinijumala) auks korraldatud pidustustest. Etenduse korraldamiseks hakati ehitama teatreid, mis mahutasid sadu tuhandeid vaatajaid. Teater koosnes orkestrast (ringikujuline tantsuväljak, hiljem muutus poolringiks, kus paiknesid senaatorite istekohad), skeenest e lavatagusest (paik, kus näitleja sai välimust muuta, ajutine hütitaoline ehitis, millest kujunes püsiv lavatagune, mille ette paigaldati sammastik, selle ette dekoratsioonid ning lavaehitis, millel kõnelesid näitlejad, kui neil polnud vaja orkestral otseselt kooriga suhelda), vaatamispaigast (theatron). Etendustes mängisid ainult mehed. Näitlejad kandsid maske. Etendati komöödiat ja tragöödiat
Vana-Kreeka mütoloogia
Vanakreeka mütoloogia on müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks. Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamisest.
Vana-Kreeka eeposed
Kõige laialdasemalt levis kirjanduseelsel perioodil mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süžeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada.Heroiline eepos muutub ajapikku vananenud žanriks.
Vana-Kreeka jumalad
Muistsete kreeklaste arvates elasid Vana-Kreeka jumalad Olümpose mäel kuldsetes lossides, kokku elas seal 12 jumalat. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat. Jumalad olid nii välimuselt kui käitumiselt inimeste sarnased, kuid erinevalt inimestest tarvitasid nad joogiks nektarit ja söögiks ambroosiat, mis andis neile igavese nooruse ja surematuse.
Zeus
Peajumal, taeva ja tuulte valitseja. Tema relvadeks olid piksenooled.
Hera
Zeusi abikaasa ja ka õde. Ta oli abielunaiste kaitsja, tema sümbolid oid granaatõun ja paabulind.
Hades
Valitses allilma surnuteriiki. Ta sümboliks oli granaatõun.
Vana-Kreeka kangelased
Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Vana-Kreekas kutsuti kangelasi heerosteks. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel. Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Herakles on Vana-Kreeka mütoloogias armastatuim heeros. Hera saatis Heraklesele hulluse, mille tulemusena too tappis oma lapsed ja abikaasa. Pattude lunastamsieks pidi herakles sooritama 12 vägitegu. Achilleus on müütiline Vana-Kreeka kangelane. Achilleus oli vapraim kreeklane Trooja sõjas.
Vana-Kreeka filosoofid
Vana-Kreeka filosoofid püüdsid seletada asju looduslike põhjuste järgi. Arutati maailma korraldust, Maa tekkimist ja erinevaid jumalatega seotud asju. Vana-Kreeka tuntumad filosoofid olid Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokrates elas ja õpetas Ateenas. Aristoteles oli Platoni õpilane, ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.