Talurahva elu

Pärisorjus

Sissejuhatus

Talupoegade pärisorjus oli kinnistunud Eesti- ja Liivimaal Rootsi ja alguseks. Pärisorjus on isiku kui pärisorja fedoaalse sõltuvuse raskeim aste. Pärisorjus tähendab seda, et talupojad olid mõisnike omand. Ka nende lapsed sündisid pärisorjadeks.

Põhiinformatsioon

Pärsorjust iseloomustab sunnismaius(talupoeg ei võinud ilma mõisniku loata tema maalt lahkuda) Seega olid talupojad sunnitud mõisniku pandud koorimisega leppima. Neil polnud võimalik mujalt paremat elu otsida, sest ta ei omanud maad. Mõisnikule kuuluva talumaa kasutamise eest pidi päristalupoeg tegema mõisale teotööd ja tasuma lonusrenti(andma ära osa talu toodangust). Teokohustus oli eriti raske. See ulatus keskmise talu puhul Rootsi ajal 6 tööpäevani nädalas. Sulaseid ja teenijatüdrukud pidi palkama selles, et pere jõuaks ka talumaid harida.
Mõisnikud võisid pärisorjasid müüa ja kinkida. Pärisorjal oli erinevalt antiikaja orjadest õigus omada vallasvara, kuid ta ei tohtinud neid ilma mõisniku loata müüa. Mõisnikul polnud õigust otsustada pärisorja elu ja surma üle. Mõisnik võis aga pärustalupoega ihunuhtlusega karistada.