KÄSITÖÖ ERIALAD JA TSUNFTID

Julia Pärn

Erialad

-Keskajal nägid linnad välja, nagu suured töökojad, sest kogu linn oli täis töökodadest tulevaid helisid ja lõhnu.
-Sageli oli terve linn pühendunud ühele erialale ning igas linnas leidus mõne ameti järgi nime saanud tänav nt Sepa või värvija tänav.
-Tihti pidid mõned käsitöölised äärelinna või linnamüüridest väljapoole tööle minema, sest nende amet tegi palju kära või see tekitas palju prahti. Selline amet oli nt sepal.
-Suuremates linnades oli tavaliselt rohkem ametialu (üle 100) kui väikestes linnades (kõigest 20-40).
-Need käsitöölised kes töötasid kallimate materjalidega olid rohkem rahva seas hinnatud. kõige rohkem hinnati kulasseppi, sest nende töö nõudis pikaajalist väljaõped ja see oli väga peenelt tehtud. Natuke vähem hinnati rätsepi, kukkurseppi, pagareid, maalreid ja klaasseppi. kõige vähem hinnati linakangureid, ametimehi, saunamehi ja habemeajajaid, sest nad kasutasid odavamaid matrjale.

Tsunftid

-12.-13. sajandil hakkasid käsitöölised erialade kaupa koonduma kutseühingutesse, ehk tsuntidesse.
-Igal tsunftil oli oma skraa (põhikiri) ning tsunfti etteotsa valiti tsunftivanem.
-Tsunfidega taheti eelkõige kõrvaldada igasugust konkurentsi, et iga käsitööline saaks endale ja oma perele elatist teenida.
-14.-15. sajandil kujunes Euroopas välja tsunftisundus.
-Tsunftisunduses võisid teatud erialades ainult vastava tsunfti meistrid.