Taavi

Olen väiksest saadik teadnud mida teha tahan. Nimelt tahan minna Kõrgemasse Sõjakooli ja õppida jalaväeohvitseriks. See unistus sai alguse sellest, kui otsustasin tutvuda oma isa töökohaga.


Aastate vältel on tekkinud teisi mõtteid. Samuti on kirg spordi vastu, mistõttu on tulnud pähe minna õppima kehakultuuri, enese arvates puuduvad mul selle jaoks anded. Mul on olemas algstaadiumis teadmised inimese anatoomiast, toitumisest, treenimisest ja taastumisest, aga ei pea ennast teistega konkurentsivõrdeliseks. Kirg spordi vastu tekkis alles teismelisena, kui hakkasin tõsisemalt oma elule mõtlema. Minu seos on spordiga on jõutreening, korvpall või jooksmine, teistes alades olen kehv, aga kõik on parandatav, kuid ei ole tekkinud sellist tunnet, et tahan olla võimas atleet, vaid hoolitsen oma tervise ja heaolu eest.

Kõrgemasse Sõjakooli minek tundub enese arvates palju mõistlikum. Mul on olnud noorest peale kirg õppida midagi sõjaväega seost. Mulle tundub kõik sellega seonduv loogiline ja enamasti arusaadav, mistõttu tunnen ennast noorkotkaste või sõjaväelaste seas palju kodusemalt kui atleetide. Kõrgem Sõjakooli läbimine on kindlasti raske, sinna saamine nõuab väga pikka ja pühendunult töötamist. Kuid paljude arvates olen väga heas füüsilises vormis ja sportpüssiga laskmine ei tekita mingit probleemi.


Kui mõelda natuke kaugemale ja fantaseerida, siis oleks lihtsam saada pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist tööle, sest kõik kadettid, kes lõpetavad saavad tööle kuhugi kindlasse väeossa. Samuti neile makstakse õppimise ajal stipendiumit, aga tulemused peavad ka head olema, muidu kiitust ei saa. Kuid kui on vajadus karjääriredelil tõusta, siis tuleb kohe kindlasti rohkem vaeva näha, võib olla oma eluga riskida. Praegu näen ennast hetkel rohkem kadetina kui personaaltreenerina või mõne teise tegelasena.


Ettevalmistusi oma tulevase töökoha jaoks hakkasin alles hiljuti tegema, kuigi ma teadsin terve see aega, mida tahan teha. Sellise pika viivitamise tõttu, on mul vähem kogemusi, teadmisi ja oskusi. Mul pole kogemust väga orienteerumisega, relva puhastamisega, see nimekiri oleks päris pikk. Sellest ajast peale, kui hakkasin oma tulevikule mõtlema, kui tulin rohkem lastemaailmas välja hakkasin asju paremini tegema, õppima ja eriti täiendama ennast. Mõnikord muutun laisaks, peale söömise ja jõusaalis käimise ei viitsi mitte midagi muud teha, siis ikkagi viin asjad lõpuni ja ei jäta asju tegemata. Praegu täiendan ennast läbi riigikaitsekursuste, mida pean väga huvitavaks ja vajalikuks algteadmiste saamisel, teadmisi, mida sellise elukutse juures oleks pidanud nooremana hankima.


Teiste jutu järgi olen ma väga kinnine, kuid sihikindel. On öeldud, et olen järgmine Ott Kiivikas, sest nii väikese aja jooksul olen teinud väga suure arengu. Perekonnaliikmed ja üksikud sõbrad on need, kes teavad, kelleks saada tahan, mistõttu minu viimase kahe aasta pühendumuse tõttu võiks väita, et Kõrgemasse Sõjakooli minek on võimalik. Keskkond, mis oleks sama sihikindel, pühendunud ja armastaks seda, mida tehakse oleks mulle perfektne, sest ma ei suuda viibida kaua inimeste kõrval, kes ainult virisevad ja ei viitsi midagi teha. Pingutan trenniga kõvasti, sest Kõrgema Sõjakooli üldfüüsilise testi läbimine hea punktisummaga on väga tähtis, aga maksimumpunktidel veel tähtsam.


Võrreldes paljude sõpradega, klassikaaslastega, tean oma tulevikuplaane. Tuleb kõvasti pingutada, et sinna jõuda, pühendada ennast veel rohkem. Tahan jõuda sinna, mida väga meeldib teha, vastasel juhul on tulevikku ka raske ennustada. Mõned kursused gümnaasiumis tunduvad väga igavad ja mõttetud, kuid see on ka osa teadmistepagasist. Tean mida tegema pean, kuid muutun mõnikord laisaks, satun tagasi "lastemaailma", mis näitab, et ma pole veel päris pühendunud ja sihikindlust maksimumini viinud.