Talurahva riided

Mia Ööbik 8.c

Riideid valmistati käsitsi telgedel kootud villasest või linasest kangast. Tavalist värvi riided olid valget, pruuni ja musta värvi, teist värvi riiet saadi erinevate taimedega värvimisel. 18. sajandil hakati rõivastuses kasutama uusi ostetuid materjale (siidpaelad, nööbid, litrid). Riided olid jaotatud kolme rühma: piduriided ehk seisuriided(pidulikel sündmustel), tööriided(igapäeva riided) ja käimariided(mitte väga pidulikel juhtudel).

Naiste taluriided

18. sajandil hakkasid naised kandma varasemate ühevärviliste asemel mitmevärvilisi pikitriibulisi seelikuid. Naised kandsid pikka valget särki, mis oli kinni tõmmatud kirivööga ja jalas olid neil nahast tehtud pastlad või puukoorest viisud(punutud tööjalatsid). Neiud põlle ei kandnud, kuid abielunaistele oli see kohustuslik. Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette ning arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põlluviljakust. Kõige pidulikum ülerõivas oli pikk-kuub ja see tehti nii pikk, et seelik jäi selle alt umbes 10 sentimeetri ulatuses paistma. Teiste riiete peale pandi suurrätt, mida nimetati sõbaks. Neiud käisid nii suvel kui ka talvel paljapäi, kasutades vaid peapaela või pärga, et juukseid koos hoida ja neid ehtida. Abielu naistel pidi olema pea kaetud.
Big image

Meeste taluriided

Meestel olid seljas linasest riidest valmistatud särk ja püksid. Jalas kandsid nad pastlaid või viike. Meeste oluline osa rõivast oli veel vest ja villane ülerõivas pikk-kuub, mis seoti kinni natuke laiema ja pikema kirivööga kui naistel. Neiud ja noormehed said endale täieliku piduliku rõivakomplekti, kui nad olid täisealiseks saanud. Vallalisel ja abielumehel rõivastuses oluist erinevust ei olnud peale vöö sõlme asukoha. Abielu mehel rippusid vööotsad paremal ja vallalisel mehel vasakul küljel