Käsitöö erialad

Keskaeg

Käsitöölised linnas

Keskaja linn oli nagu suur töökoda. Igal nurgal leidus erinevaid töökodasid. Sageli olid terved tänavad ja isegi linnaosad ühe eriala käsitöölisi täis. Linna keskosa juures töötasid pigem käsitöölased, kelle töö eriti ei kahjustanud linna elanikke ega teinud suurt lärmi. Selised olid näiteks värvijad, kudujad jne. Keskajal anti tänavatele ka nimesid käsitööliste järgi, kes seal töötasid, nt Sepa tänav, Värvijate tänav, Kudujate tänav jne.

"Lärmakad" töökojad

Keskaja linnas oli väga palju erinevaid ameteid käsitöölistele. Osad neist, nagu näiteks seppade töökojad, olid üpris lärmakad. Lisaks olid need veel tuleohtlikud. Sellised töökojad aeti äärelinna poole või hoopiski linnast välja tegutsema. Ka riidetöökojad tegutsesid kesklinnast väljaspool, sest nende töö eritas halba lõhna.

Käsitööalade arv

Käsitöölaste ja käsitööalade arv varieerus. 14. ja 15. sajandil Inglismaal võis suurtes linnades leiduda rohkem kui 100 käsitööala, samas väiksemates linnades võis olla seevastu kõigest 20-30 käsitööala. Saksamaal Veneetsiaks kutsutud Nürnbergis tegutses 16. sajandil kokku lausa 141 käsitööharu.

"Paremad" käsitööalad

Keskaja linnas hinnati osasid käsitööalasid kõrgemalt kui teisi. Hinnangute kriteeriumideks olid näiteks materjali hind/vastupidavus/ilu ja ametiks vajalike oskuste keerukusest. Näiteks olid kullassepad väga kõrgelt hinnatud, sest nad tegutsesid väga heade materjalidega ja nende töö oli peen ning vajalike oskuste omastamine nõudis mitme-aastast väljaõpet. Hästi läks keskaja linnas ka rätsepatel, pagaritel, maalritel, klaasseppadel jt.

"Halvemad" käsitööalad

Käsitööametid, mis ei tegelenud hinnaliste materjalidega ega nõudnud head väljaõpet, said vähem raha ja olid madalamalt hinnatud. Sellised alad olid näiteks linakangrud, kes töötlesid odavat materjali. "Halvemad" alad olid ka nii-öelda teenindavad erialad, nagu saunamehed ja habemeajajad.