Hispaania

Saint sadurni, Mushera ja Filuxera

Ma elan pisikeses linnakeses, mille nimi on Sant Sadurni. Siin ei räägita hispaania keelt vaid suures osas catalani keelt. Nad küll ütlevad, et see on sarane hispaania keelega, kuid minu arust on erinevus ikka päris suur. Aga eks ole siis näha, igatahes võtsin ma raamatukogust hispaania keele õpikud. Kuid võib olla peaks hoopis catalani keelt proovima õppida?

Igalt poolt Saint Sadurnist paistab mägi nimega Mushera. Paljud naised kannavad tema nime, ma olen ise musitanud juba kolmega vähemalt. See on iga kord nii veider, harjumusest annan neile käe, aga nemad tulevad juba musitama. 7-8 septembril tuleb siin Filuxera festival. Kõik perekonnad harjutavad selle jaoks. Need kaks päeva, mis ma siin olen olnud, ongi elu käinud selle pidustuse ümber, homne tuleb samasugune. Filuxera on suur kollane putukas, kes hävitas kunagi ära kõik viinamarja saagi ja selle pärast ka need pidustused. Sant Sadurni on kuulus Cava freixenet ja Simon Coll shokolaadi vabriku poolest. Loodan et see pole mu hukatus. Valisin parima koha lihtsalt, juua mulle ju meeldib ja shokolaad ka meeldib. Mis eluks veel vaja? Esimesel päeval avasid nad kohe pidulikult minu jaoks ühe Cava, või noh tegelikult avasin ise, kuna nad arvasid, et ma pean seda oskama, kui olin ettekandja. Pere on väga tore, ema on juuksur ja isa peab lihuniku poodi. Meie majal on neli korrust: esimesel on suuremad mänguasjad (rattad, mängumajad jne jne), teisel korrusel on köök, elutuba ja vannituba mida kasutan põhiliselt mina, kolmandal on magamistoad ja teine vannituba ja siis on katus, kus on laste jaoks väike bassein, liumägi ja toolid. Täpselt maja all on kohvik-baar, mõnus inimeste sumin on kogu aeg. Lapsed on täitsa kuulekad, välja arvatud see poiss, Miquel. Kui tüdrukud mõistavad mis ma räägin inglise keeles, siis Miquel mõistab mind kui ma kehakeele ja miimika ka appi võtan. Aga enamasti on tema vastus mulle nooo!!! Ja siis ma võtan ta sülle ja üritan temaga midagi teha. Aru ma ju ka ei saa kui ta nutab ja karjub catalani keeles. Aga ma ei saaks öelda, et mu töö alanud on, pidevalt on palju inimesi ümberringi, eriti Musha(ema õde), ja ma nagu ei oska siis ohjasid haarata, kui nemad ju niikuinii oskavad paremini lapsi kantseldada. Neil hakkab kool 14 september, usun et siis hakkab see õigem töö. Teate vahepeal on nii, et ma isegi tahaks oma mõtetega hetke üksi olla, ja mitte rääkida, aga inimesed muukui ainult räägivad ja küsivad ja näpivad ja naeratavad. Ja ma juba teisel päeval isegi mõtlen inglise keeles. Täna hommikul küll tegelikult mõtlesin, et tahaks olla kodus ja öelda tere hommikust ja keerata ennast teki sisse, teleka ette kerra, aga ei ole hullu.

Big image
Big image
Big image
Big image
Big image

3. september

Tänane päev oli suuresti selline nagu eilnegi. Õhtu oli aga teistsugune, Foix-kõige vanem tüdrukutest oskab nii võrratult kitarri mängida ja laulda, mu silmad olid pisarais ja kui veel isa ka ühines oli kõik veel siiram. Sellist perekonda tahaks kunagi endalegi!
Täna rääkis Miquel, et 11. septembril toimuvad Barcelonas meeleavaldused. Catalonia on praegu Hispaania osa, kuid juba mitu aastat on nad tahtnud saada iseseisvaks, valitsus aga hääletuseks nõusolekut ei anna ja siis nad üritavad tegutseda omamoodi. Kui muidu peaksid valimised olema iga nelja aasta tagant, siis nemad tõid valimised ette poole ja samas küsivad rahvalt, kas nad tahavad vabad olla. Esimesel korral moodustasid miljonid inimesed Catalonia lipu, järgmisel korral inimketi. Seekord tahavad nad moodustada noole, et osutada sellele, et saada vabaks. 11. september oleme meie ka osa meeleavaldustest. Catalonist on pärit ka inim tornid. Teate neid? Inimesed ronivad üksteise otsa ja moodustavad nii mitmeid korruseid.
Laupäev tõotab tulla põnev. Lisaks kitarri mängule Foix ka purjetab, sellel päeval ja ka järgmisel päeval vaatame tema võistlusi ning ööbime nende rannaäärses korteris.
Tampoonid on siin mega odavad!! Suure paki saab 2,50-ga ja 28 tükki on sees. Käisin täna lastega poes ja pidin perseli kukkuma, muidugi pidin neile seletama ka mis need on, aga no hind oli seda seletamise vaeva väärt. Ja vein on üli odav, ühe klaasi saab restos 1,50e eest. Vabalt võiksin lihtsalt ennast purju juua ja siis tampoonidest täis toppida, sest siin on need nii odavad.
Ann saatis enne sõnumi "Külm on, armastan sind"
Aga loodan, et teil on kõik kõige paremas korras ja te ei külmeta!!

T'estimo!!
Big image
Big image
Big image

Festa de la Filluxera

Festival algas kuuendal septembril, huvitavaim osa sellest oli corravara. Meil võiks ka selline olla. See on traditsioon, mille kohaselt inimesed panevad selga kostüümid nagu halloweenil, lähevad tänavatele ja käivad baarist baari. Mõte on selles, et igas baaris võetakse ainult üks õlu/vein/siider ja liigutakse kohe edasi rongkäigu saatel järgmisesse baari. Ma ei võtnud sellest küll osa, aga õnneks oli see kehvake ka, sest inimesed olid eelmine õhtu pidu pannud ja corrvaraks olid juba kõik väsinud ning mõtlesid järgnevale tööpäevale. Rongkäik oli aga vinge, ees läksid inimesed, taga tulid trummarid.

Kõige tähtsam pidustus toimus aga seitsmendal. Seda on isegi raske kirjeldada mis siin toimus. Ma oleksin tahtnud pilti teha või filmida aga noh kellele seda tehnikat, eelkõige laetud telefoni ikka vaja on. Aga ma panen teile siia ühe youtube lingi. See oli korraga ilus ja õudne. Kõigepealt oli päevane osa kus lapsed tantsid koos hiiglastega. Õhtul saabusid filluxerad, ehk suured ja väiksemad putuka kujud, mille sees olid lapsed ja täiskasvanud, nende küljes olevad vulkaanid pandi põlema ja koos nende ja trummipõrinaga kõndisime linnas ringi. Inimesed kes olid üleni (osad on siin täitsa hullu, elavad nagu oma kollases maailmas, ma arvan et neil on filluxera pesu ka) või osaliselt kollasesse riietatud, ka mina, hüppasid ja laulsid kaasa. Homme hommikul 6.30 toimub filluxerale järgnev veepidustus. See peaks välja nägema nii, et inimesed kõnnivad tänavatel ja inimesed rõdult kallavad neile vett pähe. Hiljem minnakse suurele platsile, kus on vaht ja mullid ja kõik selline lõbus asi.

Aga rohkem midagi huvitavat polegi, õues käib suur möll, mina jäin lapsi vaatama, pesin pesu nagu inimesed ikka kell 2 öösel teevad. Viiendal ja kuuendal olime teises linnas, Foix käis purjetamis võistlusel. Mina, põlesin ära, raudne laks, et saan endale uue naha. Ega ma päikesekreemist ei tahtnud midagi kuulda, mõtlesin et jess saan pruuniks, inimesed ütlesid, et pane ikka, noh ma siis lõpuks pool sunnitult panin näkku kreemi, hea oli, et panin.

Siin on nagu täiesti teine maailm. Eriti festivali aeg, terve linn oleks nagu üks suur õnnelik pere. Mul on natuke inimestest kopp ees, ja sellest "Ola Kristiin" tahaks kuskile varjuda, aga ah ei ole hullu. Alati leiab midagi, mille kallal vinguda.

Igatsen teid kõiki :( Ainult head teile tiburullid!

https://www.youtube.com/watch?v=V5eH5p5xcHw

Big image
Big image
Big image
Big image

...

Ma olen siiani kirjutanud asjadest mis on toredad, jah on tore olnud. Tore on olnud selle pärast, et ma ärkan iga päev üles mõttega, et täna tuleb tore päev ja juhtub midagi head-nii peabki. Tegelikult olen ma aga üks suur mess ja totaalselt lost. See perekond on nagu muinasjutt nad on minu vastu nii head, tõsiselt. Oleks vaid mul ka kunagi selline perekond. Aga ma enamasti blokin neid, nii raske on midagi head enda ellu lasta. Nii kerge on kaotada ära iseennast. Millal ma tegelikult üldse olin südamest õnnelik ja elasin ainult endale- pole õrna aimu ka. Aga ma tahaks seda osata, ma tahaks võtta kõike vabalt. Aga ma ei tunne muud, kui soovi aina kuhugi põgeneda. Ma ei tea kas enda mõtete eest või elu eest või pole aimugi. Käigu sinna samusesse kohta kõik need inimesed keda ma arvasin olevat endaga terve ülejäänud elu. Ei, rahu, ma pole armuvalus, ega mase niisama, see on möödas. Aga ma ei saa ju olematuks teha seda mis oli. Kallid sõbrad, mind pole lihtsalt enam olemas, muud ma ei tunne. Ja ma olen rõõmus ja naeratan, aga mind pole. Ma olen lihtsalt kuhugi jaotatud-üks tükk sinna, teine teisele poole. Ma pole kindel, kas see koht on koht kus ma saan ennast jälle kokku panna. Ma pole kindel, kas tagasi koju tulek aitaks mul ennast kokku panna. Tahaks lihtsalt aja seisma panna ja olla. Ärge muretsege, ma enekat ei tee, aga nii lihtsalt on. Kunagi olin ma sihikindel, ma teadsin täpselt mida ma tahan, nüüd olen ma nõrk, ootan et leiaksin üles selle millegi enda jaoks, mis teeks mind õnnelikuks.

Nii et, sina kes sa loed ja sul tegelikult läheb halvasti, siis näpud püsti, sest sa pole üksi!

Ja ema, kui sa loed, ära muretse, tegelikult ma tulen küll koju, nii et sünnipäeva kink olgu olla!

Tsau!