EURO
EUROOPA LIIDU ÜHIS RAHA
EURO
Euro (lühend EUR, tähis €) on Euroopa ühtsesse valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta. Euro kui rahaühik jaguneb 100 sendiks. Euroopa Liidu rahaühiku tähis on €, kolmetäheline lühend EUR kuulub ainult rahvusvahelisse ärisse ja pangandusse[1].
Euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 1999 elektroonilise valuutana pankades ja ettevõtetes. Sularahana tuli euro käibele 1. jaanuaril 2002. Eurot kontrollib Euroopa Keskpank. Alates 1999. aasta juulist on trükkimis- ja vermimistööde tulemusena ringlusse lastud 14,5 miljardit rahatähte. Hetkel on ringluses 11,836 miljardit rahatähte, mille koguväärtus on 684 miljardit eurot ja 80,677 miljardit münti, mille koguväärtus on üle 20 miljardi euro[2]. Ringlusesse lastud euromündid kaaluvad kokku 692 335 tonni[2].
Euro eelised on vahetuskursiriski kadumine, mis lihtsustab rahvusvahelist kaubandust ja koostööd, ühistele huvidele orienteeritud rahapoliitika ning hindade suurem läbipaistvus, mis teravdab rahvusvahelist konkurentsi tarbija kasuks.
Euro on üks maailma tähtsamaid valuutasid, sest stabiilsus- ja kasvupakt tagab selle stabiilsuse. Langenud tehingukulude tõttu Euroopa kapitali- ja rahaturgudel on eurokäive kasvanud, nii et ta on saanud rahvusvahelistel finantsturgudel USA dollari ja Jaapani jeeni kõrval domineerivaks põhi- ja emissioonivaluutaks.
Eurot kasutab üle 300 miljoni eurotsoonis elava inimese.
Eestis tuli euro ametliku valuutana käibele 1. jaanuaril 2011. Eesti kroonid vahetati eurode vastu Eesti Panga fikseeritud kursiga 15,6466.
Raha kulub kiiresti
Raha ei kasva nagu taimed
UUS 10-NE EURONE
EURO
Juba 1958. aasta Rooma lepingutega, mis viisid Euroopa Majandusühenduse asutamiseni, seati eesmärgiks kooskõlastatud majandus- ja valuutapoliitika. Aastal 1959 sõlmitud valuutalepe nägi muu hulgas ette abifondid ajutiste maksebilansiraskuste puhuks. 5. mai 1964 loodi Euroopa Majandusühenduste keskpankade presidentidest koosnev "kubernerikomisjon" rahapoliitika ühtsustamiseks.
1968. aasta tolliliiduga jõudis reaalmajanduslik integratsioon nii kaugele, et võis hakata mõtlema ühtsele valuutale. Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumine oli hakanud kaubandust takistama, mis tekitas ühtse valuuta järele vajaduse.
Oktoobris 1970 tuli Luksemburgi peaminister Pierre Werner välja ekspertide välja töötatud "Werneri plaaniga", mis nägi aastateks 1971–1980 ette kolmeastmelise plaani majandus- ja valuutaliidu sõlmimiseks. 21. märtsil 1972 loodi Euroopa valuutaliit: Euroopa Majandusühenduse riikide valuutade vahetuskursid tohtisid nüüd kindlaks määratud juhtkurssidest kõrvale kalduda maksimaalselt 2,25% võrra ("valuutauss"). Naftahinnašoki ja dollarikriisi ning Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumise tõttu muutus Werneri plaan raskesti teostatavaks ning 1977 sellest loobuti.
Suvel 1978 kiitis Euroopa Ühenduste Nõukogu heaks Euroopa valuutasüsteemi, mis jõustus 13. märtsil 1979. Ka see süsteem nägi ette kursside kõrvalekalded maksimaalselt 2,25% võrra. Samal ajal võeti uue Euroopa valuutaühikuna kasutusele ECU (lühend sõnadest European Currency Unit 'Euroopa Valuutaühik'). Erinevalt eurost ei olnud ECU seaduslik maksevahend, vaid arveldusühik. Pangatähti ei olnud, münte anti välja ainult sümboolsete eriväljaannetena. Mõned Euroopa Ühenduse liikmesriigid andsid ECU-des välja laene ja obligatsioone, millega kaubeldi ka börsidel.