REFLEKSIOON

kui teadvustatud analüüs

Mis on refleksioon?

Mõiste refleksioon tuleneb ladina keelest, kus sõna reflectere tähendab akent, tagasipööramist, tagasipeegeldamist.

Refleksiooni defineeritakse kui aktiivset teadvustatud indiviidi tegevuse või tegevuse aluseks olevate väärtuste, uskumuste või arusaamade isiklikku või toetatud analüüsiprotsessi, mille tulemusel toimub indiviidi seni kasutatud lahenduste, strateegiate ja toimimise muutmine või säilitamine tuleviku arengut silmas pidades, kujunevad uued teadmised, toimub õppimine ja käitumise muutumine (Lepp, 2009).

Kuidas on refleksioon seotud õpetaja tööga?

Reflekteerimisoskus on õpetaja professionaalse arengu üheks komponendiks. Kasvatusfilosoof John Dewey kirjutas refleksiooni olulisusest õpetamises ja õppimises juba 20. sajandi algusaastatel ning seda on nähtud olulise õpetajatöö parendamisvõimalusena.


Refleksioonist võib rääkida kui tagasivaatamisest, analüüsimaks toimunud situatsiooni; kusjuures tagasivaatamine võib toimuda nii asetleidva situatsiooni ajal kui ka peale seda.


Refleksiooniprotsessi tulemus peaks kanduma üle õpetaja tegevusse – oma töös tagasivaatamine ja mõtestamine, tegevuse analüüs peaks viima uuenenud tegevuskavani edaspidiseks tarbeks.

John Dewey

Mida tähendab refleksioon õpilaste jaoks?

Reflection in Learning - The Macquarie student perspective: What is reflection?

Miks on refleksioon meile vajalik?

Refleksiooniprotsessis vaatame tagasi oma kogemusele ja mõtiskleme kogetu tähtsuse üle, püüame aru saada, miks tegevusel olid just sellised tagajärjed ja mida oleks võinud teisiti teha. Kognitiivsete õpikäsitluste puhul näeme õppimist kui tähenduse loomist minevikus kogetu põhjal, et oma käitumist/tööpraktikat vastavalt tulevikus arendada. Refleksioon on mõtlemise protsess, mille raames kujundame enda käitumist ja tegutsemispraktikat.


Reflekteeriv praktika võimaldab (Bolton 2001):


• Uurida omaenda otsustus-protsessi;

• Olla konstruktiivselt kriitiline oma suhete suhtes kolleegidega;

• Analüüsida oma kõhklusi, oskuste ja teadmiste lünki;

• Vaadata näkku problemaatilistele olukordadele;

• Määratleda oma õppimisvajadused.

Mis on refleksiooni etapid?

Sageli kiputakse oma tegevusele/kogemusele tagasi vaatama pealiskaudselt, kiirustades, mida ei saa pidada piisavaks. Pole oluline, milline refleksioonimudel valida, vaid on oluline, et õpetajad teadvustaksid reflekteerimise olulisust ja harjuksid reflekteerima teadlikult ja põhjalikult, läbides kõiki vajalikke etappe.


Gibssi refleksioonringi kohaselt jaotub refleksioon 6 etapiks:



  1. Tegevuse/situatsiooni/objekti kirjeldus – vastatakse küsimusele: mis toimus? Lihtne ja objektiivne kirjeldus. Siin ei anta hinnanguid ega tehta järeldusi. Näiteks kirjeldatakse: kus toimus; kes seal veel olid; miks seal oldi; mida tehti; milline oli tegevuse kontekst; mis toimus; milline oli tema osa selles; milline roll oli teistel; milline oli tulemus.
  2. Tunnete kirjeldus – vastatakse küsimusele: millised olid tunded? Meenutatakse ja mõeldakse selle üle, mis tunded olid kogemuse saamise ajal ja pärast seda. Siin tasemel veel ei analüüsita. Näiteks räägitakse: alguse tunnetest; mida tunti selle ajal; mis tunne tekkis; kuidas teised end tundsid; mida tuntakse kogemuse tulemustest; mida tuntakse praegu. Väljendatakse põhiemotsioone: rõõmu, viha, üllatust, vastikust, hirmu, kurbust.
  3. Hinnangu andmine – vastatakse küsimusele: Mida oli head ja halba selles kogemuses? Hinnatakse või tehakse otsuseid saadud kogemuse kohta. Näiteks arutletakse: mida oli head selles kogemuses; mida oli halba selles kogemuses; mis läks hästi; mis ei läinud nii hästi.
  4. Analüüsimine – vastatakse küsimusele: Milline oli selle situatsiooni mõte? Tuuakse ideid väljastpoolt saadud kogemust, mis aitavad selle üle arutleda. Kogemus jagatakse osadeks ja analüüsitakse eraldi. Vaadeldakse olukorda mitmest aspektist. Analüüsitakse enda tugevusi ja nõrkusi, võimalusi jms. Näiteks analüüsitakse: mis ja miks läks hästi; mida ja miks tehti hästi; mida teised tegid hästi; miks läks halvasti; kuidas tehti või kuidas teised kaasa aitasid; mis aitas ja mis ei aidanud.
  5. Järelduste tegemine – vastatakse küsimusele: mida veel saab teha? Kogemusest ja selle analüüsimisest tehakse nii üldiseid kui ka isiklikke järeldusi. Antakse ülevaade enda ja teiste inimeste käitumise panusest tegevuse tulemustele ning sellele, mida oleks saanud teha teistmoodi. Näiteks arutletakse: alternatiivsete tegevuste ja lähenemiste üle; mida saaks teha teisiti (isegi kui kõik läks hästi); kas negatiivseid tegevusi saab vältida; kas positiivseid tegevusi saab teha efektiivsemaks; räägitakse järeldatud teadmistest, kuid mitte konkreetselt teadmise rakendamisest, kasutamisest.
  6. Tegevusplaani koostamine – vastatakse küsimusele: kui see situatsioon toimub uuesti, mida ma teeksin? Arutletakse sama situatsiooni kordumise üle ja plaanitakse, mida siis tehakse – kas tegutsetakse teistmoodi või samamoodi. Näiteks: mida tuleb tulevikus teha, et suurendada tõenäosust saada sarnaseid positiivseid tulemusi või vähendada tõenäosust saada negatiivseid tulemusi; mida on vaja õppida; kuidas võiks seda õppida; räägitakse konkreetselt millegi rakendamisest, kasutamisest edaspidi/tulevikus.

Mil määral kuulub refleksioon õpetaja kutsealaste teadmiste hulka?

Kutsestandardi järgi õpetaja:


1) reflekteerib oma õpetamist ning ainealast pädevust, kogub tagasisidet õppijate õpitegevuste ning -tulemuste kohta; kavandab muudatusi õpetamis- ja kasvatusprotsessis, määratleb oma koolitusvajaduse ja koostab enesearenduskava, arvestades ka kooli arenguvajadusi ja riiklikke haridusprioriteete; mõtestab oma rolli õpetajana ja analüüsib õpetajatöö põhiväärtusi, jagab neid kolleegide, õppijate ja lapsevanematega ühiste väärtushoiakute kujunemiseks;


2) analüüsib õpiprotsessi, määratleb probleemid, sõnastab haridusuuringu (sh tegevusuuring) eesmärgi(d) ning kavandab ja viib juhendamisel läbi uurimistööd, kasutades sobivaid meetodeid ning arvestades valdkonna uurimistöö eetikat; analüüsib ja tõlgendab nii enda kui ka teiste uurijate uurimistulemusi ning rakendab neid õpetamise parendamisel ja enese arendamisel;


3) jälgib, hindab ja väärtustab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist, tegutseb nende tasakaalus hoidmise nimel, optimeerides iseenda aja- ning energiakulu; otsib probleemide tekkimisel vajadusel abi kolleegidelt, mentorilt, organisatsiooni juhtkonnalt, tugispetsialistilt jt; märkab kolleegi edusamme ja tunnustab teda.

Koostas

Gerda Moor