Talurahva elu

Pärisorjus

Pärisorjus

Rootsi aja alguseks oli Eesti -ja Liivimaal kinnistunud talupoegade pärisorjus. Ka talupoegade lapsed sündisid pärisorjadeks. Pärisorjust iseloomustab talupoja täielik alluvus mõisnikule,näiteks ei võinud talupoeg ilma mõisniku loata tema maalt lahkuda. Pärustalupoeg ei omanud maad,mõisnikule kuuluva maa kasutamise eest pidi ta tegema mõisale teotööd ja tasuma loonusrenti(andma ära osa saagist). Eriti raske oli teokohustus,mis ulatus vahel isegi 6 tööpäevani nädalas. Mõisnik tohtis orje müüa ja kinkida. Mõisnikul polnud õigust otsustada orja elu ja surma üle,aga ihunuhtlus oli lubatud

Pärisorjuse kinnistamine

17.sajandi alguse sõdade perioodil olid paljud talupojad oma kodukohast pagenud ja tühjaks jäänud maadele elama asunud. Kui Rootsi võim kindlustus,andis riik välja korralduse,et mõisnikud peavad enda juurde põgenenud talupoja ''omanikule'' välja andma. 1668. aastal kinnistati talupoegade sunnismaisus.
Big image