Reis keskaega

Ajalugu 5.klass

Reis keskaega...

Täna alustan blogi oma reisist keskaega... Noh, nüüd pean ronima lennukisse ja telefoni välja lülitama... Kui seda riistapuud muidugi "lennukiks nimetada saab...

Esimene päev....

Täna tutvustati meile relvi. Nägime VÄGA PALJU erinevaid relvi. Need relvad olid üsna rasked, Eriti rasked olid sõjanui, sõjakirves ja sõjavasar. Rüütlid peavad olema tugevad, et nad neid kanda jõuavad. Veel näidati meile raudrüüsid. Raudrüüd kaalusid 30-50 kg!
Ja sinna juurde veel relvad.... Raudrüü koosneb kiivrist, visiirist e näokaitsmest, käeturvisest, soomuskinnastest, jalaturvistest, eespõllest, kürassist mis kattis keha ja õlakaitsmest. Raudrüü tundus olevat väga jäik. Ei tea kas see hõõrub?????? Olgu pean minema vaatama rüütliturniiri, millele järgneb rüütlikslöömine ja selle järel õhtusöök rüütlitega.... Tuleb tore õhtu. Lõpetuseks lisan pildidraudrüüst ja relvadest. Kirjutan varsti.

Rüütliturniir

Räägin siis sellest kuidas rüütliturniiri vaatasin... Rüütliturniire peetakse sõdimisest vabal ajal. Turniiril demonstreeris rüütel oma vaprust ja kogus kuulsust ja au. Turniiril võideldakse nüride relvadega, aga õnnetusi juhtub ikka. Kõige sagedasem oli ratsakahevõistlus, aga olid ka jalgsivõistlused ja grupivõistlused. Nüüd aga meie turniirist....Meie turniiril pidasid kaks rüütlit- Von TuhaJuhan ja Von Kokutaja ratsakahevõistlust..... Nad võistlesid kauni aadlidaami- Von Liptoni käe eest. Rüütlid olid väga tasavägised ja võistlus oli põnev. Nad tormasid, piigiga teineteisele vastujoostes vastu, proovides vastast maha lükata. See kes maha kukkus või siis arreenilt lahkus oligi kaotaja. Kaotaja pidi võitjale andma ka oma raudrüü, oma relva ja oma hobuse. Lõpuks võitis siiski Von TuhaJuhan ja sai endale naiseks Von Liptoni... Kirjutan varsti. Nüüd pean minema rüütlikslöömisele. Lisan ka ühe pildi rüütliturniirist

Rüütliks löömine

Poiss, kellest pidi saama rüütel, alustas 7-8 aasta vanuselt paažina, õppides kuulekust, kombeid ja muud. See vastas umbes õpipoisi staatusele. 12–14 aasta vanuselt sai temast relvakandja, mis vastas umbkaudu selli staatusele. Rüütliks löödi nooruk siis, kui ta täiskasvanuks sai. Esialgu koosnes rüütlikslöömisega kõrvakiil, mis pidi jääma meelde eluks ajaks. Nüüd meie rüütlikslöömise juurde... Täna pidi rüütliks saama Von Karukäpp. Rüütliks lööjaks oli vanem rüütlel ehk Von Rohekuub. Von Karukäpp põlvitas Von Rohekuue ette. Too tõusis ja puudutas paljastatud lapiti mõõgaga 3 korda äsjapühitsetu õlga, lausudes seejuures:"Jumala nimel, Püha Miikaeli ja Püha Jüri nimel löön su rüütliks. Ole vapper ja aus. Nii saigi Von Karukäpp rüüttliks. Pildil on pilt rüütlikslöömisest. (Ei ole minu tehtud, sest fotokas jäi hotelli.) Kirjutan juba varsti Õhtusöögist Rüütlitega ja ka paljust muust.

Õhtusöök Rüütlitega

Noh, siin ongi jutt kuidas rüütlitega õhtustasin. Istusin rüütlitega ühes lauas. Olin nende erikülaline. Minusuguseid, tulevikust ju iga päev ei kohta. Enne pidusöögi algust tulid kannupoisid meie juurde. Igaüks teenis nelja inimest. Nad ulatasid meile leige veega kuldvaagna. Soovisin olla esimene, sest vesi võis olla üsnagi RÄPANE kui kõik olid oma käed seal ära pesnud. Seejärel ulatati meile ilus, kuninglik käterätik. Üle saja vaagna toodi uksest sisse, iga inimese kohta üks. Osad kannupoisid lõikasid toitu lahti, osad aga tõid seda juurde. Minu kõrvalolev rüütel rääkis mulle, et tavaliselt on see ruum kõle ja pime, pidusöögi ajaks aga pandi sinna kokku laud, millele asetati kallihinnaline laudlina ja pingid ning ka mõni tool. Kui kogu söök sai lauale kantud andis lauavanem märku et nüüd võib süüa. Aga kes see lauavanem on?!?!?!??!? Lauavanem on laitmatu kuulsusega rüütel, kelle ülesandeks oli söömaaja korraliku ettevalmistamise ja kulgemise eest hoolitseda. Lauavanema olemasolu annab tunnustust sellest, kui tähtsad on rüütlite jaoks ühised söömaajad. Eraldiasuvas lauas, mis asus teistest kõrgemal istus vürst, kes oli teistest tähtsam. Ühtegi naist peale minu ei olnud! Lastest ei maksa rääkidagi... Hügieenist ei pidanud seal mitte keegi lugu. Kuid sellele vaatamata oli toit VÄGA MAITSEV. Selle kallal oli ju töötanud ka väga palju inimesi. Vahepeal olid saali saabunud moosekandid, kes pidid külalisi lõbustama... Lõpuks ometi ühinesid meiega ka kannpoisid. Mul oli päris kahju vaadata kuidas nad näljaste nägudega meie söömist vaatasid. Nii kehtis see mitu tundi.... Kui õhtusöök lõppes, tulid kannupoisid järjekordselt meie juurde ja lasid meil käed ära pesta ja ka kuivatada. Siis viisid teenrid lauanõud ja uhke laudlina minema. Seejärel me lahkusime... Aga nagu ma kuulsin pidid teenrid mööbli kokku panema ja siis oli saal jälle tühi ja kõle. Kuna olin vahepeal hotellist läbi käinud, oli mul fotokas kaasas. Aga kahjuks unustasin pilt teha. Ka internetist ei saanud otsida sest mul ei olnud telefonil levi. Niiet pilti seekord kahjuks postitada ei saa. Aga Noh, äkki homme postitan ka mõne pildi, lähen homme linnusesse ekskursioonile. Ja seejärel lendame koju... Aeg lendab siin NII KIIRESTI!!! Äkki saan siia kunagi veel tulla? Nüüd pean aga minema magama kell juba üksteist aga homme vaja kell kuus üles tulla...

Keskaegsed linnused

Täna kirjutan siis oma linnuseskäigust... Aga enne räägin mis linnus üldse on. Linnus on kaitseehitis. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad. Tavaliselt olid linnused rikastel perekondadel või mõjukatel rüütlitel. Linnuseid on erinevaid:

*eellinnus-linnuse eendunud osad ja väravakindlused

*feodaallinnus- feodaali poolt rajatud või feodaali omanduses linnus

*vasallilinnus- vasalli poolt rajatud või vasalli omanduses linnus

*kastell-linnus

*ordulinnus- ordu poolt rajatud või ordu omaduses linnus

*piiskopilinnus- piiskopi poolt rajatud või piiskopi omanduses linnus

*puitlinnus

*tornlinnus- feodaallinnuse vanim tüüp ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga kindlustatud torn, mille ümber hiljem ehitatakse laienenud linnuse muud hooned

Nüüd aga minu linnuseskäigust. Mina käisin siis piiskopilinnuses. Linnus oli ehitatud selleks, et kui tuleb sõda saavad naised, lapsed ja ülikud sinna varju minna. Talupojad ja rüütlid pidid sõdima minema. Nii rääkis vähemalt giid. Kõige rohkem üllatas mind see, et linnuses peeti elusaid loomi ja linde. Näiteks ämbris oli elusad kalad... Ma saan aru, et linnuses on hobuste jaoks tall, aga kanad ja tuvid... Mul ei ole sõnu... Veel oli seal aed... Noh sellepärast, et kui tuleb kaua linnuses passida saab seal toitu kasvatada. Sellepärast ka elusloomad. Veel oli seal oma sepikoda. Rüütlitele oli ju vaja relvi sepistada. Nüüd aga pean lõpetama. Mul on vaja tagasilennuks veel asjad pakkida... Pildi (Seekord minu tehtud!) on meie külastatud linnuses... See linnus jääb mulle eluks ajaks meelde.

Tagasisõit

Astusime just praegu sellesse isevärki transpordivahendisse... Seda nimetatakse vist... Gaasipilveks? Võibolla petab mu mälu mind, ma ei tea. Täna ongi siis see päev millal pean hüvasti jätma oma blogiga.... See blogi on mulle armsaks saanud, kuigi olen seda pidanud AINULT 3 päeva... Võibolla hakkangi blogijaks... Vähemalt jõudsin endale ühe suveniiri osta... Lisan siis sellest pildi kah. Niiet- Astun siis sellesse Riistapuusse ja pean kahjuks telefoni välja lülitama. Muidu kirjutaksin oma reisist veel aga jah...