Talurahva elu

Emili Maiste 8.C

Pärisorjus

Rootsi aja alguseks oli Eesti- ja Liivimaal kinnistunud pärisorjus. See tähendab, et talupojad ja ka nende lapsed olid mõisnike omand. Pärisorjuse tunnuseks on sunnimaisus, mis tähendab, et talupojad ei tohtinud ilma mõisniku loata tema maalt lahkuda. Talupoegade sunnimaisus kinnistati 1668. aastal. Talupojad pidid leppima mõisniku koormistega, tegema mõisale teotööd ja tasuma loonusrenti. Eriti raske oli teokohustus, mis ulatus keskmise talu puhul Rootsi ajal kuni 6 tööpäevani nädalas. Et pere jõuaks ka talumaid harida, palgati lisaks sulaseid ja teenijatüdrukuid.
Mõisnik tohtis pärisorja müüa ja kinkida. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara, (nt mööblit, koduloomi) aga ta ei võinud seda ilma mõisniku loata müüa. Mõisnikul ei olnud õigust otsustada orja elu ja surma üle. Tal oli aga kodukariõigus, mis oli õigus karistada pärustalupoegi ihunuhtlusega.
Rootsi ajal tegid Rootsi kuningad mitu katset Eesti- ja Liivimaal pärisorjust kaotada, kuid ei suutnud siiski olukorra parandamiseks suurt midagi ära teha. Alles Vene ajal, 1765. aastal, avaldati Liivimaal positiivsed määrused, millega piirati koormiste hulka ja kodukariõigust ning tagati talurahva õigus oma vallasvara käsutada. Seda võib lugeda talurahva pärisorjusest vabastamise protsessi alguseks.