L I I V
Liiva kaevandatakse isegi Eestis ja meil on mitmeid karjääre.
Liiv on taastuv loodusvara, see tähendab seda, et liiv ei sa kunagi otsa kuna seda tekib kogu aeg juurde.
Kasutamist leiab siiski vaid pinnakattes esinev mandrijää sulavete tegevusel kuhjunud kruusa- ja liivamaterjal, sest vanemates kivimikompleksides esinev või pinnakattes teisel teel kujunenud liiv on liiga peeneteraline ega rahulda ehitustegevuseks nõutavaid tera suurusi.
Liiv on peenepurruline sete, mis koosneb põhiliselt mineraalide (kvarts, päevakivi, vilk, glaukoniit jne) osakestest.
Maapõueseaduse järgi jaotatakse liiv: tehnoloogiliseks liivaks, ehitusliivaks ja puiste- ning täitematerjaliks.
Tehnoloogilist liiva kasutatakse klaasi- või vormiliivana. Klaasi- ja vormiliiva maardlad on seotud Eesti aluspõhjaga ja kuna kasuliku kihi moodustavad merelise tekkega nõrgalt tsementeerunud Kesk-Devoni liivakivid, siis paiknevadki maardlad Lõuna-Eestis.
Tehnoloogilise liiva maardlaid on arvele võetud kokku neli: Põlvamaal Piusa maardla ja Võrumaal Imara-Tabina, Kaku ning Tuhkavitsa maardla. Piusa ja Imara-Tabina maardla karjääridesKlaasiliiv - see on väga puhas, pea üksnes kvartsist (98 – 99%) koosnev, klaasi
tootmiseks kõlbulik liiv. Varemalt valmistati sellest veel Järvakandis aknaklaasi, kuid siis leiti, et viimase tarvis ei ole isegi Piusa klaasiliiv küllalt puhas ning sellest loobuti ja jäi üksnes läbipaistvusele mitte niivõrd kõrgeid nõudeid esitava klaastara valmistamine. Klaasiliiva kunagisest maa-alusest
kaevandamisest on Piusa jõe kaldale jäänud rohkesti koopaid ja käike.
Kui liiva sulatada ,siis saab sellest teha klaasi. Liiv on ka paljude materjalide koostisosa näiteks tsemendi jna.