Talurahvad

Talurahva elu (kõrts)

Kõrts ehk kabak (on söögikoha, külakogukonna kooskäimiskoha, teeliste peatus‑ ja ööbimispaigana kasutatava hoone)

Sageli tuleb talupojal kõige käredama pakasega puid teha või ka rukist, nisu, kaera, viina linna vedada. Vahest on pikal retkel hea jalga sirutada ja tule ees rahulikult puhata. Maanteedel võib leida kõrtsi iga paari versta (2x1066 m) tagant. Kuid vahel ka iga 1000 m tagant. Tuba, mis seal talupoega ootab on soojaks köetud. Talupoeg saab ka seal juua ja kamina ees rahulikult pikutada.

Ajalugu

Vanim teade kõrtsist Tallinnas pärineb aastast 1280, maakõrtsist aga 15. sajandist. Ordumeistrid ja piiskopid rajasid kõrtse losside ja turukohtade juurde, teede sõlmpunktidesse, suurematesse asulatesse. Algselt müüdi neis ainult õlut, viina hakati laialdasemalt müüma alles 18. sajandil. 17. sajandi lõpul oli peaaegu igal mõisal oma kõrts, mõnel ka mitu kõrtsi. Linnakõrtse võis sel ajal olla vähemalt 500 (Nt Rootsi ajal oli 147 kõrtsi). Kõrtside hiilgeaeg oli 19. sajandil. 1895. aastal oli Eestimaa kubermangus 1448 kõrtsi ja teist ligikaudu sama palju Liivimaal.

Huvitav teada!

Viina kangus oli kõrtsis 50 kraadi. Viina müügiks kasutati tembeldatud vasknõusid: toopi (ca 1,1 l), pooltoopi ja kortelit (0,142 l).