Pärisorjus

Markus Vaher

Pärisorise talupoja seisund uusajal

Pärustalupojal ehk pärisorisel talupojal olid uusajal järgmised õigused ja kohustused:
  • talupoeg oli mõisniku omand, ka ta lapsed sündisid pärisorjadeks
  • kehtis sunnismaisus, st talupojal puudus õigus ilma vastava loata mõisniku maalt lahkuda
  • talupoegadele pandi koormised - nad pidid tegema teotööd ja tasuma loonusrenti, eriti raske oli talupoegadele teokohustus
  • pärustalupojad ei omanud maad
  • õigus omada vallasvara, mida ei tohtinud ilma mõisniku loata müüa

Mõisnike õigused talupoja ees

Mõisnikel olid oma pärisoriste talupoegade ees järgmised õigused:

  • õigus oma pärisorja müüa ja kinkida
  • õigus pärustalupoega karistada ihunuhtlusega ehk kodukariõigus
Samas aga puudus mõisnikul õigus oma talupoja elu või surma üle otsustada.

Pärisorjus Eesti aladel

Eesti aladel püsis pärustalupoegade seisund uusajal võrdlemisi samasugune.


Enim muutusi tõi endaga kaasa Rootsi aeg, mil hakkasid toimuma esimesed katsed (esimene juba 1601. aastal) pärisorjust kaotada, antud juhul sooviti Eesti ja hiljem Liivimaa kubermangu alade talupoegade õiguslikku seisundit muuta sarnaseks Rootsi põhiala talupoegade omaga, sest rootslaste Balti provintside talurahva orjaseisund oli sellega teravas vastuolus. Ometigi ei suudetud selles osas suurt ära teha. Huvitaval kombel aga sai pärisorjus siinmail 17. sajandi jooksul hoopiski kindlama õigusliku aluse, kuna Rootsi aristokraadid ja kohalikud aadlikud lootsid pärisorjusliku majandamise läbi rohkem tulu teenida ning valitsejail polnud olukorra parandamiseks piisavalt võimu. Veidi paranes talupoegade seisund reduktsiooni käigus riigistatud kroonumõisates - seal määrati kindlaks koormiste ülempiir ja piirati mõisnike õigusi.


Laastava Põhjasõja järel halvenes talupoegade olukord veelgi, kuna uus valitsev võim siinsetel aladel, Vene võim, otsustas viia läbi restitutsiooni, mille käigus tagastati varem riigistatud mõisad nende kunagistele omanikele ja seeläbi sattusid varem riigimõisates töötanud talupojad jällegi suuremasse sõltuvusse mõisnikest. 18. sajandi jooksul toimus ka ulatuslik põldude laiendamine mistõttu suurenes pärustalupoegade teokohustus. Pärisorjade seisundi kehvenemist toetas ka Roseni deklaratsioon, mille alusel tugevnes mõisniku võim talupoja üle.


18. sajandi teises pooles hakkasid valgustusfilosoofiast mõjutatud haritlased pärisorjust teravalt kritiseerima. Ka Katariina II ja mõned uuenduslikumad aadlikud mõistsid vajadust talupoegade olukorra parandamiseks ning selle tulemusena anti 1765. aastal vaatamata rüütelkondade tugevale vastuseisule välja Liivimaa nn positiivsed määrused, mille alusel kärbiti koormiste hulka, kodukariõigust ning tagati talurahva õigus oma vallasvaraga iseseisvalt tegeleda. Seda võib pidada ka pärisorjuse lõpu alguseks. Pärisorjus keelustati Eestis 1816. ning Liivimaal 1819. aastal talurahvaseadusega. Paljud pärisorjusega kaasnenud igandid, näiteks teoorjus, jäid kestma kuni nende likvideerimiseni 1860ndatel aastatel.